Et Oleks, Millest Kinni Hoida.

Eile netist järgmise teatritöö tarvis Manhattani arhitektuurist pilte otsisin leidsin blogi, mis ülistab kurvilisi naisi (http://lovefigures.tumblr.com/). Ketrasin mõne tunni jooksul muude asjade vahelt terve blogi läbi ning leidsin nii inspiratsiooni kui positiivsust. Mis sellest, et seal leidus ka mõni minu ilumeelele pisut liiga stilistiliselt räige ülesvõte. Aga ma leian, et selline ettevõtmine on tänuvääne ja tõesõna, enesetunnet parandav. Ja suurest inspiratsioonist joonistasin ühe kena kurvilise akti.
Väga nauditav minu meelest. 

Päris Ja Soe.

Ma ei ole eluaeg kassidest suuremat arvanud. Minu jaoks on nad olnud närvihaiged olendid, kelle lähedust ma kohe kindlasti ise otsima ei lähe. Ja kui ma ühel eluperioodil kassiga korterit pidin jagama, oli see lõpmatu sõda, kus ma teda oma oma toast välja viskasin, sest ta jalutas mu voodil ja sirtsutas nurka ka see ajas mu endast välja.
Muutuma hakkas see tunne mõne aasta eest, kui kõik mu sõbrad järjest kasse võtma hakkasid. Mitte et ma neist nii kohutavas vaimustuses oleksin olnud, neid ei andnud ju puudutadagi, aga tekkis mingi vastastikune rahu. Kuni selle hetkeni olin kirglikult uskunud, et mu mees peab olema koerainimene. Nüüd oleksin võinud ka kassi andeks anda.
Ja siis tekkis mu ellu ilmutus kahe olendi näol, tandem - mees ja kass. Ja täiesti uskumatul kombel muutusid nad mõlemad mulle hetkega armsaks. Ja ma ei oleks iial soovinud neid lahutada. Ja ma hakkasin endalegi ootamatult tahtma seda kassi enda kõrvale ja sülle ja voodisse, ma hakkasin teda igatsema, kui ta oli kaua ära. Ja ka teised kassid on sellest ajast palju sümpaatsemad. Või olen ma lihtsalt viimasel ajal kohanud eriti sümpaatseid kasse.
Ja nüüd, kui ta magab mu voodil, kõik neli jalga taeva poole, võin ma teda vaadata ja heldida ja öelda, et ma ehk ei ole kassiinimene, aga selle kassi inimene olen ma küll.
Ja kui ma täna öösel nägin unes, et mul oli peale tema veel kodus ka hiigelsuur tiiger, siis ka tema lasi ennast samamoodi kurgu alt sügada ja ei hammustanudki, vaid hoopis nurrus ja ringutas. 

Rõõmu Kui Palju.

 

Portreeseeria "Nagu kaks tilka vett."
Nagu juuresolevalt pildilt ehk näha, ei kuulu tänane joonistus mulle ja ka idee selle järgi nukk teha ei ole originaalne. Selletaolist teenust pakkuvaid saite on tegelikult vist netis päris mitu, kuigi paraku vist mitte Euroopas. Või vähemalt mitte Eestis.
Ehk siis tegemist on sõbranna tellimusega mehe sünnipäevaks - lapse portree oma isast. Kui isa nüüd hommikul ärkab, peaks see teda padjal ootama. Ja kuigi ma ei tea, kuidas ta reageerib, siis oli mul ikkagi rõõm näha sõbranna reaktsiooni nukku kätte saades. Kas tõesti võib üks pehme elutu asjake inimese nii heldima panna? Küllap siis. See oli nii armas, kui ta ütles, et peab korraks istuma. Tegi tuju kohe mõneks ajaks heaks.
Palju Õnne Sünnipäevaks!

Ja mind viiakse varsti restosse!

Minu Pere Ja Muud Loomad.

Ma võin öelda, et olen õnnelik inimene, et saan teha tööd, mis mulle meeldib toetavas keskkonnas ja koos inimestega, kes on mulle sümpaatsed. Sellest hetkest, kui kooliga lõplikult ühele poole sain, on elu mind vähemalt ses aspektis hoidnud. Ja mis kõige parem, see jätkub. Ja tänu sellele jätkuvusele oli mul paari nädala eest põhjust lugeda Richard Greenbergi näitemängu "Kolm vihmast päeva."

Esmapilgul, st esimese vaatuse jooksul ei saanud ma aru, miks lavastaja küll sellise teksti valis. Kolm eluga rahulolematut inimest, kes kaevavad minevikuängides ja oma vanemate lörriläinud suhetes. Teine vaatus loopis aga vastuseid juba esimesest lausest ning pööras eelneva mõttetuse sügavaks mõttekuseks ning näidendi teema asjakohaseks ja puudutavaks. Teemaks siis vanemate omavahelised suhted nähtuna nii läbi laste, kui vanemate endi perspektiivi ja kogemuse. Kuivõrd nähtamatuks võivad jääda kõrvaltvaatajaile, lastele, mingid aspektid sellest, mis on nende vanemate vahel, nende suhtluse sügavustes. Kui vääriti võivad nad kõike seeläbi tõlgendada. Ja millise ilu kahe silma vahele jätta.
Põnev, kas pole?

Ja siis, kolmapäeval, oli issi sünnipäev, tore väiksemastaabiline üritus vanemate, õe-venna, vanaema ja onuga. Ja ma sain aru, et mida aeg edasi, seda meeldivam on mulle mu perekonna jaburus. Et mulle meeldib, et vanaema on drama queen ja isal imelik huumor ja emal kõik pooleli ja et enamik suhtlust toimib keelemängude ja ajuvabade vestluste ja vastastikkuse laksimise baasil. Ja tegelikult ju vahet pole, kui ma ema-isa vahelisest aru ei saa, kui see "miski" nende jaoks juba 29 aastat toimib. Ja õde mängis kitarril mingit hipikommuunilugu ja isa saatis teda improvisatoorselt lauanõudest löökpillidel ja kellelgi ei olnudki selle vastu midagi, et ma neid filmisin. Müstika.
Nii hirmus tore on saada toidetud oma perekonna lapsikust energiast. 

Aega On.

Eile kuulasin ma netis ühte loengut sellest, kuidas maailm varsti viiendasse dimensiooni liigub ja lisaks muudele muutustele kaob seeläbi ka aeg, kui selline. Ja nagu kõik teisedki muutused, ka see juba vaikselt toimub, misläbi meil on kõige jaoks otsekui vähem aega, kui varem, et puudub puhver. (Loengut saab kuulata siin:  on saadaval siin:  http://www.masteringalchemy.com/sites/default/files/fm_help_3d_is_going_away_full.mp3). Kummalisel kombel olin just hetk varem vestelnud sõbrannaga tundest, et aeg kappaks justkui kiiremini, kui tavaliselt. Et kui muidu tundub praegune hetk/minut/tund/päev venivat igavikku, siis praegu me justkui tunneksime aja möödavoolu.

Ja siis, täna öösel, nägin ma unes, et olin mingil peol ja tahtsin minna koju kalli juurde, aga jäin transpordist maha (mistõttu mul õnnestus näha livebändina Onu Bellat) ja hakkasin jala minema. Ma väljusin majast ja sattusin keset hiiglaslikku tühermaad, mille kõigis servades kõrgusid tohutud hooned. Mõtlesin, et huvitav, kuhu suunda see vanalinn küll jääb, kas ehk see müür seal, eiei, need on ju hoopis punased tellised.. ja märkasin äkitselt kahte vanemas keskeas meesterahvast, kes tundusid olevat arhitektid. Küsisin neilt ja ilmnes, et vanalinn jääb hoopis vastassuunda. Üks meestest oli piisavalt lahke, et mind saata. Jõudsime koos veekogu juurde, mille taga kõrgus linnamüür, mille sees olid ustena funkavad luugid, mis viisid hotellidesse. Mind juhatati ühest neist sisse, ronisin kitsasse pimedasse koridori, kaotasin teejuhi silmist, ronisin mööda kitsukest treppi üles ja jõudsin teisele poole müüri. Oli vist keskaeg. Rada müüris siksakitas munakividega kaetuna ülespoole, kurvikohtades askeldasid kiivritega mehed millegi sõjalise kallal. Jõudsin Toompeale ja tundsin ära Vene kiriku, mis oli kitsam ja kõrgem ja puidust. Ja Kunstiakadeemia hoone, mis tol ammusel ajal (nüüd oli vist umbes renessanss..?) oli ka Kunstiakadeemia, ainult et alumine korrus seisis sammastel ja selle all, osaliselt maa sees oli hiiglaslik avatud lektoorium. Ja keset ühte hoonet oli Russalka, mida nähtavasti polnud veel õigesse kohta viidud, suur nagu Statue of Liberty, otsapidi läbi katuse. Tegin sellest kõigest oma telefoniga pilti ja sammusin mäest alla, Kevade tänava poole. Mingi mees jälitas mind, sain aru, et ta tahab mu telefoni, et saada sealt kätte need haruldased fotod. Sain aru, et ta ei lase mind turvaliselt minema ja ulatasin talle ajakirja nendesamade fotode ja tema enda pildiga (ilmselge, selle ta ju lasigi avaldada, kui nad kätte sai..) Aga Kevade tänaval oli ainult Kunstikool, ei ühtegi muud maja ja seal taga algas kohe meri. Aeg ei ole veel piisavalt palju edasi liikunud, mida ma nüüd teen?! Õnneks meenus mulle, et ma elan ju Kalamajas. Hakkasin astuma mööda Toompuiesteed, sest teised tänavad ei pruugi olla veel rajatud, lootuses, et minu jõudmise hetkeks on aeg mulle järele jõudnud. Salme Kultuurikeskuse juures sain aru, et see on just ehitatud. Olgu, teen ringi ümber kvartali, siis on aeg ehk edasi liikunud.
Ja nii hea! Kui ma oma maja juurde jõudsin, ootas kallis mind juba selle ees, kass õlal.

Ja siis, täna, käisin Linnateatris ja kulgesin ringi ja mul oli paar ilusat vestlust. Ja kui ma lahkuma hakkasin, tekkis minu sisse äkitselt tunne, et mul ei ole mitte kuskile kiiret. Terves mu elus. Mitte kuskile. Ja et aega on lõputult. Ja see oli nii nii hea tunne. 

Ja Maailm Naeratab Koos Sinuga.

Ma lõin selle blogi peamiselt kahel põhjusel - panna rohkem tähele ilu, mis mind ümbritseb ja olla motiveeritud võimalikult palju joonistama. Ma leian, et maailmas võiks olla rohkem õnnetunnet ja ilu, või täpsemalt, mulle tundub, et nii palju ilusat jääb ebaõiglaselt tähelepanuta. Niisiis võtan ma nüüdseks enda kohuseks näha seda ilu, tunda seda ilu ja jagada seda ilu.

Plaan on selline: iga päev leian ma oma elust midagi ilusat, joonistan sellega seonduva pildi ja kirjutan pisut asja olemusest.

Miinimum - üks joonistus + lugu nädalas. Algne plaan oli pilt päevas, aga ei ole mõtet ennast juba ette hulluks ajada. Alati on ju võimalus, et olen produktiivsem.

Nonii.. Teeme siis algust.