Aega On.

Eile kuulasin ma netis ühte loengut sellest, kuidas maailm varsti viiendasse dimensiooni liigub ja lisaks muudele muutustele kaob seeläbi ka aeg, kui selline. Ja nagu kõik teisedki muutused, ka see juba vaikselt toimub, misläbi meil on kõige jaoks otsekui vähem aega, kui varem, et puudub puhver. (Loengut saab kuulata siin:  on saadaval siin:  http://www.masteringalchemy.com/sites/default/files/fm_help_3d_is_going_away_full.mp3). Kummalisel kombel olin just hetk varem vestelnud sõbrannaga tundest, et aeg kappaks justkui kiiremini, kui tavaliselt. Et kui muidu tundub praegune hetk/minut/tund/päev venivat igavikku, siis praegu me justkui tunneksime aja möödavoolu.

Ja siis, täna öösel, nägin ma unes, et olin mingil peol ja tahtsin minna koju kalli juurde, aga jäin transpordist maha (mistõttu mul õnnestus näha livebändina Onu Bellat) ja hakkasin jala minema. Ma väljusin majast ja sattusin keset hiiglaslikku tühermaad, mille kõigis servades kõrgusid tohutud hooned. Mõtlesin, et huvitav, kuhu suunda see vanalinn küll jääb, kas ehk see müür seal, eiei, need on ju hoopis punased tellised.. ja märkasin äkitselt kahte vanemas keskeas meesterahvast, kes tundusid olevat arhitektid. Küsisin neilt ja ilmnes, et vanalinn jääb hoopis vastassuunda. Üks meestest oli piisavalt lahke, et mind saata. Jõudsime koos veekogu juurde, mille taga kõrgus linnamüür, mille sees olid ustena funkavad luugid, mis viisid hotellidesse. Mind juhatati ühest neist sisse, ronisin kitsasse pimedasse koridori, kaotasin teejuhi silmist, ronisin mööda kitsukest treppi üles ja jõudsin teisele poole müüri. Oli vist keskaeg. Rada müüris siksakitas munakividega kaetuna ülespoole, kurvikohtades askeldasid kiivritega mehed millegi sõjalise kallal. Jõudsin Toompeale ja tundsin ära Vene kiriku, mis oli kitsam ja kõrgem ja puidust. Ja Kunstiakadeemia hoone, mis tol ammusel ajal (nüüd oli vist umbes renessanss..?) oli ka Kunstiakadeemia, ainult et alumine korrus seisis sammastel ja selle all, osaliselt maa sees oli hiiglaslik avatud lektoorium. Ja keset ühte hoonet oli Russalka, mida nähtavasti polnud veel õigesse kohta viidud, suur nagu Statue of Liberty, otsapidi läbi katuse. Tegin sellest kõigest oma telefoniga pilti ja sammusin mäest alla, Kevade tänava poole. Mingi mees jälitas mind, sain aru, et ta tahab mu telefoni, et saada sealt kätte need haruldased fotod. Sain aru, et ta ei lase mind turvaliselt minema ja ulatasin talle ajakirja nendesamade fotode ja tema enda pildiga (ilmselge, selle ta ju lasigi avaldada, kui nad kätte sai..) Aga Kevade tänaval oli ainult Kunstikool, ei ühtegi muud maja ja seal taga algas kohe meri. Aeg ei ole veel piisavalt palju edasi liikunud, mida ma nüüd teen?! Õnneks meenus mulle, et ma elan ju Kalamajas. Hakkasin astuma mööda Toompuiesteed, sest teised tänavad ei pruugi olla veel rajatud, lootuses, et minu jõudmise hetkeks on aeg mulle järele jõudnud. Salme Kultuurikeskuse juures sain aru, et see on just ehitatud. Olgu, teen ringi ümber kvartali, siis on aeg ehk edasi liikunud.
Ja nii hea! Kui ma oma maja juurde jõudsin, ootas kallis mind juba selle ees, kass õlal.

Ja siis, täna, käisin Linnateatris ja kulgesin ringi ja mul oli paar ilusat vestlust. Ja kui ma lahkuma hakkasin, tekkis minu sisse äkitselt tunne, et mul ei ole mitte kuskile kiiret. Terves mu elus. Mitte kuskile. Ja et aega on lõputult. Ja see oli nii nii hea tunne.