Minu Pere Ja Muud Loomad.

Ma võin öelda, et olen õnnelik inimene, et saan teha tööd, mis mulle meeldib toetavas keskkonnas ja koos inimestega, kes on mulle sümpaatsed. Sellest hetkest, kui kooliga lõplikult ühele poole sain, on elu mind vähemalt ses aspektis hoidnud. Ja mis kõige parem, see jätkub. Ja tänu sellele jätkuvusele oli mul paari nädala eest põhjust lugeda Richard Greenbergi näitemängu "Kolm vihmast päeva."

Esmapilgul, st esimese vaatuse jooksul ei saanud ma aru, miks lavastaja küll sellise teksti valis. Kolm eluga rahulolematut inimest, kes kaevavad minevikuängides ja oma vanemate lörriläinud suhetes. Teine vaatus loopis aga vastuseid juba esimesest lausest ning pööras eelneva mõttetuse sügavaks mõttekuseks ning näidendi teema asjakohaseks ja puudutavaks. Teemaks siis vanemate omavahelised suhted nähtuna nii läbi laste, kui vanemate endi perspektiivi ja kogemuse. Kuivõrd nähtamatuks võivad jääda kõrvaltvaatajaile, lastele, mingid aspektid sellest, mis on nende vanemate vahel, nende suhtluse sügavustes. Kui vääriti võivad nad kõike seeläbi tõlgendada. Ja millise ilu kahe silma vahele jätta.
Põnev, kas pole?

Ja siis, kolmapäeval, oli issi sünnipäev, tore väiksemastaabiline üritus vanemate, õe-venna, vanaema ja onuga. Ja ma sain aru, et mida aeg edasi, seda meeldivam on mulle mu perekonna jaburus. Et mulle meeldib, et vanaema on drama queen ja isal imelik huumor ja emal kõik pooleli ja et enamik suhtlust toimib keelemängude ja ajuvabade vestluste ja vastastikkuse laksimise baasil. Ja tegelikult ju vahet pole, kui ma ema-isa vahelisest aru ei saa, kui see "miski" nende jaoks juba 29 aastat toimib. Ja õde mängis kitarril mingit hipikommuunilugu ja isa saatis teda improvisatoorselt lauanõudest löökpillidel ja kellelgi ei olnudki selle vastu midagi, et ma neid filmisin. Müstika.
Nii hirmus tore on saada toidetud oma perekonna lapsikust energiast.