Päris Ja Soe.

Ma ei ole eluaeg kassidest suuremat arvanud. Minu jaoks on nad olnud närvihaiged olendid, kelle lähedust ma kohe kindlasti ise otsima ei lähe. Ja kui ma ühel eluperioodil kassiga korterit pidin jagama, oli see lõpmatu sõda, kus ma teda oma oma toast välja viskasin, sest ta jalutas mu voodil ja sirtsutas nurka ka see ajas mu endast välja.
Muutuma hakkas see tunne mõne aasta eest, kui kõik mu sõbrad järjest kasse võtma hakkasid. Mitte et ma neist nii kohutavas vaimustuses oleksin olnud, neid ei andnud ju puudutadagi, aga tekkis mingi vastastikune rahu. Kuni selle hetkeni olin kirglikult uskunud, et mu mees peab olema koerainimene. Nüüd oleksin võinud ka kassi andeks anda.
Ja siis tekkis mu ellu ilmutus kahe olendi näol, tandem - mees ja kass. Ja täiesti uskumatul kombel muutusid nad mõlemad mulle hetkega armsaks. Ja ma ei oleks iial soovinud neid lahutada. Ja ma hakkasin endalegi ootamatult tahtma seda kassi enda kõrvale ja sülle ja voodisse, ma hakkasin teda igatsema, kui ta oli kaua ära. Ja ka teised kassid on sellest ajast palju sümpaatsemad. Või olen ma lihtsalt viimasel ajal kohanud eriti sümpaatseid kasse.
Ja nüüd, kui ta magab mu voodil, kõik neli jalga taeva poole, võin ma teda vaadata ja heldida ja öelda, et ma ehk ei ole kassiinimene, aga selle kassi inimene olen ma küll.
Ja kui ma täna öösel nägin unes, et mul oli peale tema veel kodus ka hiigelsuur tiiger, siis ka tema lasi ennast samamoodi kurgu alt sügada ja ei hammustanudki, vaid hoopis nurrus ja ringutas.